|
Liivi sõda, mis sai pöördepunktiks Vana-Liivimaale tervikuna,
jättis jälje ka mõisate ajalukku. Sõda andis hoobi mõisamajandusele
ning hävitas suure hulga tollaseid mõisahooneid. Näiteks teatas
Tallinna raad septembris 1560. a oma saadikule Rootsis, et "moskoviit
on Ruila, Keila ja Harku mõisad süüdanud ning ka muidu Harjumaal
rüüstanud, põletanud, tapnud ja röövinud." Sõja tõttu suurenenud
koormised vallandasid ka talupoegade viha, kes kroonik Russowi
teatel otsustanud mitte enam "aadli sõna kuulda ega mingit mõisatööd
teha, vaid tahtvat sellest hoopis vabaks ja lahti saada või aadli
sootuks ära hävitada ja välja juurida." Septembris 1560 puhkenud
talurahvaülestõus haaras suure osa Harju- ja Läänemaast.
1561. a alistusid Harju-, Viru- ja Järvamaa rüütelkonnad
ning Tallinna linn Rootsile. Samal ajal lakkas olemast
Liivi ordu, kelle valdused Harjumaal langesid Rootsile, sh mõne
aja eest ilmalikustatud Padise kloostri maad. Rootsi krooni maid
seati majandama ja haldama kroonumõisad (Padise, Keila,
Harku jt). Paljud teenistuseta jäänud ordu liikmed ning mõisatest
ilma jäänud aadlikud moodustasid ratsasalkasid, pakkudes oma teeneid
erinevatele sõdivatele pooltele. Neid hakati kutsuma mõisameesteks.
Rootsi poole tuli aga üle Vene ohvitsere, kellele tasuti maavaldustega
- nii sai alguse mitme vene või tatari nimega aadlisuguvõsa ajalugu
Eestis (Baranoff jt). Sõjaliste ja poliitiliste teenete eest hakkasid
Rootsi kuningad üha enam maid läänistama, mille tulemuseks oli
mõisate arvu kiire kasv ning ka feodaalse surve tugevnemine 17.
sajandil.
|
