|
Põhjasõja järel võis taas Eestimaal
näha üksnes ahervaremeid ja söötis põlde. Nii mõnedki mõisnikud
pidid nüüd läbi ajama kodukootud kangast õmmeldud rõivastega
ja sõitma ringi külasepa meisterdatud kaarikus, oma mõisa
uhkemale väljakujundamisele ei võidud esialgu mõeldagi.
Katastroofiliselt vähenenud rahvaarv jättis mõisamajanduse
kandepinnata. Härrastemajad, mis Põhjasõja-järgseil aastail
kerkisid, olid enamasti väiksed ja madalad, meenutades veel
rootsiaegseid. Neid on säilinud ainult vaid üksikuid, näiteks
Habaja. Seda enam torkasid silma esimesed uued Euroopa kunstisuundumustest
mõjustatud mõisamajad. Venemaaga liidetud Eestimaa provintsi
kunstimaitses said ühtaegu kokku barokk, rokokoo ja klassistsism,
luues sulandudes mitmekesiseid variatsioone. Kahe maailma
ja kahe ajastu piiril see ei saanudki teisiti olla.
|
