|
1558. a puhkenud Liivi sõja ja sellele järgnenud Rootsi-Poola
sõja lõppedes oli maa mitte varemeis ja pooleldi inimtühi.
1615. a sügisel Eestit läbinud Hollandi saatkond ei näinud
teekonnal Tallinnast Narvani ühtki tervet hoonet ning Viitna
kandis valendas teeäär matmata inimluudest. Majanduse taastamiseks
kulus aastakümneid ja kitsikus vajutas pitseri ka mõisatele.
Enamasti oli mõisniku elamu ühekorruseline rõhtpalkhoone,
mille pikkus kõikus 8-15, laius aga 3-6 sülla piires. Kahekorruselisi
härrastemaju tuli ette ainult üksikuid, isegi hoonete värvimist
võis täheldada harva. Ometigi kujunes XVII sajandi jooksul
välja mõisaansambel. Kui baroki algust dateeritakse
Eesti kunstis XVII sajandi teise kolmandikuga, siis samast
ajast pärinevad ka esimesed esinduslikumad mõisasüdamed.
Alles koos renessansiga, veel enam barokiga, tõusis mõisaansambel
kunstiloome perifeeriast esiplaanile. Barokk vabastas mõisasüdame
linnuselikust suletusest, kaitsefunktsiooni asendas esinduslikkus.
Esimesed suuremate mõisakomplekside rajajad olid Rootsi
kõrgaadlikud, kellele kuningas kinkis ulatuslikke valdusi.
Pikapeale paranes ka kohaliku aadli olukord. 17. saj lõpul
oli Eestis juba kümneid mõisu, mille iluaiad ja lossilikkusele
pürgiv hoonestus pälvisid kaasaegsete vaimustatud kiituse
|
