GRIGORI PETROVITŠ VOLKONSKI
(1870-1940)

Vürst Volkonski oli oma alamate poolt hinnatud mees. Ta tervitas külamehi enne, kui need teda teretada jõudsid ning pakkus abivajajaile nõu ja rahalist toetust. Ta hindas oma teenijaid kõrgelt ning kinkis neile oma käega kirjutatud pühendusega portree- või perekonnafotosid. 1917. a suri Grigori Petrovitši abikaasa Sophia Pavlovna. Revolutsiooni ajal moodustati Keila-Joal mõisa ülevõtmise komitee, mis määras vürstile surmanuhtluse. Piirduti siiski ainult maa, mõisa ja loomade riigistamisega. Ka Vokonski Moskvas asunud majad riigistati, pangas olnud paberraha kaotas väärtuse ja kuld läks riigile. Tõsised kaotused ei murdnud vürsti. Ta asus elama nn kirikumõisa, vähendas tublisti teenijaskonda ning taotles 50 ha maad, mida hakkas ka ise harima. Oma endistele teenijatele taotles ta Eesti Vabariigi valitsuselt pensioni. Alles 1929. a abiellus Grigori Petrovitš uuesti, seekord oma kaugelt sugulase Natalja Vassiljevna Võrubovnaga.

Elu lõpul jäi vürst Volkonski üksi, abiliseks vaid kauaaegne teener Jüri Kull. Segaste aegade eest oli tema järelejäänud perekond välismaale sõitnud. Grigori Petrovitš Volkonski suri Tallinnas ja maeti Keila-Joale perekonnakalmistule.