Pärisorjus

Mõisamajanduse ja eriti teoorjuse väljakujunemisega on otseselt seotud eesti talurahva pärisorjastamine. Pärisorjust kui feodaalse sõltuvuse raskeimat astet iseloomustas feodaalide politsei- ja kohtuvõim, talupoegade sunnismaisus, nende müümine maast lahus, nende omandiõiguse kitsendamine jne. Eestis hakkas pärisorjus tekkima 13. saj, pärast maa vallutamist. Maahärrad andsid vasallidele kodukariõiguse ning ka kõrgema kohtuvõimu. 14. saj lõpus hakati omavoliliselt vasalli maalt lahkunud talupoegi trahvima ja 15. saj ka järjekindlalt tagasi nõudma, siis algas ka talupoegade müümine maast lahus. Omandiõiguse säilitasid talupojad vaid vallasvarale, kuid sedagi hakati piirama. Sunnismaisus muutus üldiseks 16. saj I poolel, pärisorjuslik sõltuvus tugevnes käsikäes aadli positsioonide tugevnemisega märgatavalt 17. saj jooksul. Karl XI algatatud reduktsiooniga kaasnes pärisorjuse kaotamise ja talurahva olukorra parandamise taotlused, mis küll Põhjasõja ning Vene aja saabumisega suuremat vilja kandma ei hakanud.

Pärisorjuse kaotamine

18. saj lõpul, kui traditsiooniline mõisamajandus vajas uuendusi ning Euroopast jõudsid ka Eestimaale revolutsioonilised vabaduse ja võrdsuse ideed, hakati ka siinmail tõsisemalt kavandama talupoegade olukorra muutmist. Esimeseks sammuks oli 1802. a talurahvaseadus ("Iggaüks..."), millega kehtestati talude pärandatav kasutusõigus ja suuremad õigused vallasvarale ning asutati vallakohtud.

1816. a talurahvaseadusega kaotati pärisorjus - talupojad said isiklikult vabaks, kuid kogu maa tunnistati mõisniku omandiks. Maad pidid talupojad hakkama rentima, mis tähendas tegelikkuses teotöö jätkumist. Talupoegi hakati järk-järgult priiks laskma, misjärel nad said perekonnanime (priinime).

Ometi jäi talupoja liikumisvabadus piiratuks ning mõisnik säilitas kodukariõiguse ja politseivõimu. 1856. a talurahvaseadus lõi õigusliku aluse raharendile üleminekuks ning talude päriseksostmiseks. Passikorraldus (1863) ja uus vallaseadus (1866) vähendasid talupoja sõltuvust mõisast veelgi, kuid päris lõpu tegi sellele alles mõisamajanduse kokkuvarisemine 20. sajandil.