Mõisavald ja talupojakogukond

Maa vallutamise järel 13. saj algul kaotasid eestlased koos vabadusega ajapikku ka haldusliku võimu. Muistsed kihelkonnad asendusid kirikukihelkondadega ja iseseisvad maakonnad muudeti võõrvõimu halduspiirkondadeks. Mõisamajanduse arenedes hakkasid mõisad üha enam täitma ka haldusfunktsioone ning 17. saj oli mõisast saanud ka haldusüksus. Mõisapiirkonna talupoegadega asustatud osa nimetati eesti keeles vallaks. Pärisorjuse tingimustes oli aga talupojakogukond kaotanud mõisale nii poliitilise, administratiivse kui kohtuvõimu. Mõis täitis ka politseilisi ülesandeid: hoidis talupoegi kuulekuses, sundis neid teede- ja sillaehitusele, korraldas taudide tõrjet, hundi- ja karujahti, tulekahjude kustutamist jne. Mõisa mõjuvaim sunnivahend oli kodukari (vt lk 2) ehk õigus karistada talupoegi väiksemate süütegude eest peksu või lühiajalise arestiga. Peamisteks peksupaikadeks olid mõisatallid, kus erilisele peksupingile tõmmatud süüdlast löödi vitste, keppide või piitsaga.

Mõisavald ja talupojakogukond

Valla(kogukonna) kui talurahva omavalitsusüksuse tekkimine algas koos vallakohtu sünniga. Mõned ettenägelikumad mõisnikud jätsid osa tülikaid haldusülesandeid vallakohtu kaudu talupoegade korraldada juba 18. saj keskel (Tuhalas) ning lõpus (Ääsmäel ja Pajakal). 1802. a talurahvaregulatiiviga ("Iggaüks") seati vallakohtud sisse kogu Eestimaa kubermangus. Vallakohtu kolmest liikmest ühe nimetas mõisnik, teise valisid endi hulgast peremehed ja kolmanda sulased. Talupoegi sidus veel ühisvastutus magasivilja varumisel, millest anti hädaaegadel laenu. Selle töö korraldamiseks valiti magasiaida eestseisjad. Kogukonna ülesandeks sai ka vaestehoolekanne.

Vald kui haldusüksus loodi Eestimaal juriidiliselt 1816. a talurahvaseadusega. Ometi jäi vald (seaduses - möisakoggodus) endiselt mõisa kontrolli alla. Mõisniku meelevallas oli valla üldkoosoleku kokkukutsumine, tema kinnitas ka koosoleku otsused. Valla tähtsaim ametimees oli vallatalitaja. Mõisa haldusvõim valla üle kadus alles 1866. a vallaseadusega. Vallapiirid ei kattunud paljudel juhtudel enam mõisapiiridega, sest mitmed väiksed mõisapiirkonnad liideti üheks vallaks.