Mõisamajanduse arenedes kujunes välja ka mõisatega seotud elanikkond, kelle hulka peale sakste kuulus ka talupojapäritolu mõisarahvas.

Varasema ülevaate mõisapere kohta saame 1503. a Tidenkülli (hiljem Rae) mõisa andmeil, kus olid ametis: mõisavalitseja (enamasti sakslane, kes juhtis mõisa majandamist), virtin (kelle järelvalve all oli kari, köök ja kelder), mõisasulane (kes valvas põllutööde üle), karjus, 5-6 poissi ja 4 tüdrukut. Suuremad tööd tehti ära talupoegade abil teotöö korras.

17. sajandil mõisapere kasvas ja mitmekesistus, eriti suurenes sundimise ja järelvalvamisega tegelevate ametimeeste osa.
18. sajandil ja 19. sajandi algul kasvas tublisti mõisniku teenindamise ja luksusliku elustiiliga seotud mõisateenijate ja käsitööliste arv. Talupojapäritolu mõisateenijaid oli Põhja-Eestis sel ajal kokku umbes 10000 ehk üle 5 % talurahva üldarvust. 19. sajandi keskpaigaks oli neid juba umbes 10 %.