Mõisatest rääkides peame silmas pidama, et tegemist on mitmekesise ja pika arengutee läbi käinud nähtusega.

Keskajal jagunesid mõisad laias laastus maahärrade (ordu-, piiskopi-), kloostri- ja toomhärrade mõisateks ning era- ehk aadlimõisateks.

Uuemal ajal saame mõisu kuuluvuse, õigusliku seisundi ja kasutamise järgi liigitada järgmiselt:

Eramõis (Privatgut) oli mõisate seas kõige levinum liik. Eramõisa vasteks sobib sisuliselt ka rüütlimõis (Rittergut). Algselt tekkisid need meeslääni vormis, kuid ajapikku pärijate ringi laienedes muutusid rüütlimõisad sisuliselt vabalt pärandatavateks valdusteks, millel olid laialdased eriõigused alates jahipidamisest ja kalapüügist, lõpetades oma maadel veskite ehitamise ja alevike asutamisega. Mõisa maavaldused koosnesid kahest osast - maksuvabast mõisamaast ja maksustatud talumaast. Rüütlimõisa omanikul oli hääleõigus rüütelkonna maapäeval.

19. sajandi keskpaiku määrati kindlaks uute rüütlimõisate asutamise kord ja minimaalsuurus. Kui uuel mõisal polnud piisavalt maad, liigitati see rüütlimõisa õigusteta poolmõisaks ehk maakohaks (Landstelle). Juhtus, et nii mõnigi poolmõis sai suurem kui vana rüütlimõis.