Ühe omaniku mitme mõisa puhul nimetati peamõisast eraldi seisvat nõuetekohase suurusega mõisa kõrvalmõisaks.

Puhtmajanduslikel eesmärkidel rajati mõisate juurde eriõigusteta karjamõisu.

Eramõisale sarnase õigusliku seisundiga olid rüütelkonnamõisad, mille valdajaks oli rüütelkond tervikuna. Rüütelkonnamõisad olid Harjumaal (alates 1651. aastast) Nabala, Kuimetsa ja Kaiu. Kuna nende sissetulekust peeti ülal Maanõunike Kolleegiumi, saame siin kasutada ka nimetust lauamõis (Tafelgut).

Rüütlimõisa õigustes võis olla ka linnamõis. Tallinna hospitalid said ülalpidamise peamiselt Harjumaa mõisatest nagu Väo, Rae, Mõigu jt. Enamik Tallinna linnamõisu asus Jüri kihelkonnas.

Kroonumõisa omanikuks oli kroonitud valitseja ehk riik. Kroonumõisu võis valitseda riik oma ametnike ehk mõisavalitsejate abil, nagu see oli varasel rootsi ajal. Osa kroonumõisu jagati lauamõisana riigiametnike käsutusse, suurem osa aga anti rendile.

Omaette rühma moodustasid kirikumõisad ehk pastoraadid, mis olid mõeldud kihelkonnavaimulike ülalpidamiseks nende ametiaja vältel. Kirikumõisu siinne programm vaatluse alla ei võta.

19. sajandil ühes suvituskultuuri levimisega hakati rajama suvemõisu, millel reeglina puudus majanduslik tähendus.