18.-19. SAJAND

Tulud läksid enamasti tarbimiseks ning uhkete härrastemajade ehituseks ja parkide rajamiseks. Tänaseni püsinud mõisahoonetest Põhja-Eestis on 18. saj II poolel rajatud u 40 %, 19. saj I poolel u 33 %, 19. saj II poolel u 22 %.
Kõrvuti traditsiooniliste ehitistega kerkisid uued: moonakamajad mõisatöölistele, viinavabrikud, suured loomalaudad ja meiereid, köetavad triiphooned, jahu- ja villaveskid, saekaatrid jpm.
Ajapikku, eriti alates 19. saj keskpaigast hakkas mõisamajandus võtma üha kapitalistlikumat ilmet. 1860. aastail hakkasid eramõisad massiliselt loobuma teorendist, 1870.-80. aastail saabus Põhja-Eestis talude kruntimise ja müümise kõrgaeg. Talude müügist saadud raha said mõisad investeerida ka tootmise moderniseerimiseks. Peamiseks tööjõuks mõisates kujunesid mõisamoonakad, kes elasid mõisas ja töötasid 6 päeva nädalas kindla palga ehk moona eest. Suurimaks tuluallikaks Harjumaa mõisates oli piiritusetootmine ja karjakasvatus, eriti piimakarjakasvatus. Mõisamajapidamisest kujunes paljuharuline ja paindlik suurettevõte.