20. SAJAND

Mõisnikud sunniti võõrandatud mõisatest lahkuma, nende asemel pidid käsutama ja majandama hakkama 3-5-liikmelised mõisa töörahva vanemate nõukogud. Täielikuks mõisa peremeheks pidi aga saama valla töörahva nõukogu. 1918. a veebruariks oli üle võetud 5/6 mõisatest.
Saksamaa rünnaku kartuses kuulutasid enamlased 27. jaanuarist 1918 mõisnikeseisusest isikud lindpriiks, keda igaüks võis ja pidi kinni võtma. Vahistatud kavatseti paigutada koonduslaagritesse. Esimene rong üle 200 küüditatud aadlikuga lahkus Tallinnast Siberi poole 21. veebruaril. Kolm päeva hiljem kuulutati välja Eesti Vabariik. Samal ajal algas Saksa okupatsioon, mis mõisnike õigused taastas.

Mõisamajanduse allakäiku ei suutnud aga enam miski takistada. Saksa okupatsiooni lõppedes jätkasid Eesti Vabariigi juhtorganid ka maaküsimuse lahendamist. 27. novembril võttis Maanõukogu vastu määruse mõisamaade kontrolli alla võtmise kohta. Võeti suund suurmajapidamiste piiramisele, mille viis lõpule Asutava Kogu poolt 10. oktoobril 1919 vastu võetud Maaseadus.

Lõplikult sai mõisate aeg ümber 1939. a sügisel, kui baltisakslased Hitleri kutsel "isamaale" lahkusid.